Looduses, Lõuna-Ameerikas, elavad merisead karjadena. Nad elavad väikeste gruppidena rohttaimestikus või põõsastuis, sinna rajavad ka urud.
Puuris saab merisigu pidada nii ühe- kui mitmekaupa. Mitmekesi koos elavatel merisigadel on tugev hierarhia: keegi on pealik ja ülejäänud alluvad. Mõned loomad on nii domineerivad, et neid ei saagi teiste samasoolistega kokku elama jätta.
Üldjuhul võib pidada mitut isast ühes puuris (kui neil on piisavalt liikumisruumi), see, et kõik isased peavad olema eraldi, on müüt. Vaid väga dominantset isendit ei saa teiste juurde panna.
Mõnikord peetakse ühes puuris merisiga ja kääbusküülikut. Kui nad saavad omavahel hästi läbi, siis olgu pealegi, kuid üldiselt sellist pidamisviisi propageerida ei saa, kuna küülik võib hakata merisiga terroriseerima ja talle haiget teha.
Laialt on levinud arusaam, justkui peaks kääbusküülik olema täiskasvanuna sama suur kui merisiga, kuid – küülik on alati suurem kui merisiga. Näiteks 1 kg kaaluv kääbusküülik on igal juhul kogult suurem kui 1300 g kaaluv merisiga. Ja tavaliselt segaverelised merisead, mis meil kodudes laialt levinud, nii suureks ei kasvagi.
Ka toiduvajadused on meriseal ja küülikul erinevad. Näiteks merisiga vajab C-vitamiini, kuid küülikule pole vaja seda juurde anda.

Järglased

Järglaste saamiseks peaks merisiga olema vähemalt 6–7 kuud vana, siis on ta poegade saamiseks ka kehaliselt küps. Kuigi suguküpsus saabub neil juba kahekuuselt. Liialt noori või seemnesegude söötmisest rasvunud emasloomi poleks üldse mõtet paaritada, sest võivad hukkuda nii ema kui pojad. Esimesed pojad soovitatakse saada emasel meriseal siiski enne aastaseks saamist.
Pojad võõrutatakse viienädalaselt, kohe tuleb ka emased pojad isastest paaritumise ohu tõttu lahutada, sest nii noored loomad pole üldjuhul võimelised terveid ja tugevaid järglasi saama.

Kõike ei saa uskuda!

Merisigade, eriti tõumerisigade kohta on head eestikeelset infot väga vähe. Suuri eksitusi võib tekitada Bradley Vineri raamat “Mul on kodus merisiga”. Seal väidetakse, justkui oleks merisea tõugusid vaid kolm, mis pole sugugi tõsi – üksnes Rootsi tõustandardis on neliteist tõugu!
Samuti on valus vaadata, kuidas valget pikakarvalist hamstrit püütakse peruu meriseaks tembeldada. Samas raamatus mainitakse ka dalmaatsia ja himaalaja tõugu. Tegelikult on need värvuste nimetused, mitte tõud.
Raamatus räägitakse ka paljunemisest. Selle juures on aga jälle pilt hamstri pimedatest poegadest. Tõele vastab tekst pildi juures, et vastsündinud merisead on väljaarenenud ja nägijad.
Ka ei soovita ma paaritada 12nädalasi noori ega võõrutada poegi emapiimast juba mõni päev pärast sündi, nagu soovitab raamat. Nii võite oma merisead lihtsalt ja kiiresti ära tappa!