Tõumerisead erinevad segaverelistest peamiselt välimuse poolest – iga tõug näeb välja isemoodi, igal tõul on kindel standard ning looma tõulisust hindavad näitustel kohtunikud.
Tõuloomade üheks ühtseks tunnuseks on suured lontis kõrvad, mis aga looma ehmudes või kartes püstiseks võivad tõusta. Kõige paremini märkab suuri lontis kõrvu siledakarvalistel tõugudel nagu selfid ja crestid. Pikakarvalistel võivad kõrvad olla karvade sisse peitunud. Näiteks peruu meriseal jäävad kõrvad paruka alla peitu (sellel tõul kasvavad karvad üle pea ettepoole, peites terve näo). Vastsündinud peruu merisead on lühikese karvaga, kuid karv kasvab kuni aastaseks saamiseni.

Abessiinia merisea tunneb ära tagakehal korrapäraselt ja kindlates kohtades asetsevate kaheksa roseti järgi. Olen igasuguste pööristega merisea kohta kuulnud sageli öeldavat, et see on abessiinia tõug, kuid nii see pole. Rosette peab olema kindlasti kaheksa ja need peavad asuma kindlates kohtades!
Rootsis ja Soomes on viimasel ajal suurt populaarsust kogunud tõug skinny. Selle tõu omapära on karvadeta keha. Lühikese karvaga on kaetud vaid pea ja jalad. Uued tõud on ka suured merisead cobayo ja cuy, kes kaaluvad umbes 2 ja 5 kg. Meie umbes kiloste (tõuloomad on tavaliselt 700–1300 g, segaverelised aga 500–800 g) merisigade kõrval näevad need loomad välja ikka üsna kogukad.
Kui ei taheta looma lihtsalt lemmikuna pidada, peaks tõuloomade kasvatamine jääma siiski pigem täiskasvanute hobiks, sest see nõuab veidi rohkem teadmisi ja soovi tõugu arendada ning ka raha (­uute isendite ost reeglina välismaalt, näitused välisriikides jms).