Tõumerisigade hooldamine ja pidamine ei erine tõutute merisigade omast ning tõuloomad pole sugugi õrnema tervisega kui nende tõutud liigikaaslased.
Veidi hoolikam tuleb ehk siiski olla toiduvalikul, eriti siis, kui soovitakse merisigadel järglasi saada.
Merisead on taimetoidulised. Oluline on tasakaalustatud toit, mineraalide ja vitamiinide kogused peavad vastama looma vajadustele. Loomi ei tasu sööta neile sobimatu toiduga, nagu puder, šokolaad, piparkoogid ja muu selline. Kahjuks pole ka kõik poetoidud, hoolimata paljulubavast kirjast pakendil, merisigade tervisele kõige paremad.
Liigne seemnesegude söötmine võib tekitada looma rasvumist. Rasvunud loomal aga väheneb eluiga ja võib tekkida probleeme järglaste saamisel.
Läbi aasta on vajalik kuiv hein, mis aitab seedimise korras hoida. Kuiv hein peaks olema loomale kättesaadav pidevalt, sest närilistel on vajadus sageli süüa.
Kevadest sügiseni tasub lisaks kuivale heinale anda värsket heina – see on tähtis vitamiiniallikas. Talvel võib anda porgandit, kapsast, kaalikat, õuna. Toit ei tohi olla riknenud.
Üleminekul uuele toidule peaks looma harjutama väikeste kogustega, et mitte tema seedimist rivist välja lüüa. Juurde tasuks anda kvaliteetseid, just merisigadele mõeldud toidusegusid. Loomal peab olema võimalus iga hetk juua.
Kuna merisigade organism ei suuda C-vitamiini ise sünteesida, võiks nädalas 1–2 korda lisada joogiveele puhast C-vitamiini pulbrit nii, et vesi jääks nõrgalt hapukas.
Soojal aastaajal võib merisigu pidada õues, kui on neile valmistatud sobiv ja kindel puur, kust kassid, koerad ega muud loomad neid kätte ei saa. Vari pea kohal on vajalik selleks, et vihm ega päike liiga ei teeks. Alla +10˚ ei tohiks temperatuur langeda.